Ilmar Külvet
Ilmar Külvet (21. november 1920 Keila – 27. aprill 2002 Toronto) oli eesti luuletaja, proosa- ja näitekirjanik ning ajakirjanik.
Külvet õppis aastatel 1933–1938 Gustav Adolfi Gümnaasiumis ja 1940. aastal Tallinna Tehnikaülikoolis.
Ta töötas ajakirjanikuna ajalehtedes Rahvaleht, Eesti Sõna ja Rindeleht.
1944. aastal põgenes Saksamaale ning oli Schwarzenbeki laagris ajalehe Elav Sõna toimetuse liige ja Lübecki eestlaste põgenikelaagris ajalehe Sõnumid toimetuse liige.
1971–1992 töötas ta "Ameerika Hääle" eestikeelsete saadete toimetuses USAs.
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1998 Henrik Visnapuu preemia (pikaajalise viljaka kirjandustegevuse, eriti novellikogu „Gulliveri käekõrval” eest)
Mälestusteos
[muuda | muuda lähteteksti]Tema 85. sünniaastapäevaks anti abikaasa Vaike Külveti eestvedamisel välja mälestusteos "Vana arm ei roosteta", mis põhiosas sisaldab Külveti artikleid ja reisikirju (toimetanud ja teise eessõna "Ilmar Külvet – rahva hääl raja tagant" kirjutanud Piret Noorhani, Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 2005, 440 lk; ISBN 9949418275). Raamatus on veel Urmas Oti intervjuu Ilmar Külvetiga ETV saatesarjas "Carte blanche" ning järgmised artiklid: Mardi Valgemäe "Otsekui parm piriseb", Hellar Grabbi "Ilmar Külveti proosast" ning Markus Larssoni "Mälestuskilde Ilmar Külvetist ja "Ameerika Häälest"".